Mõned päevad on juba möödas sellest kurvast sündmusest, kuid ikka on mõelda ütlemata valus. 10 aastat pere truu ja kallis sõber on me juurest jäädavalt lahkunud, kuid ilusad mälestused temast ei kustu kunagi. Kõik, kellel oli au temaga kohtuda ja valitud blogi-lugejad, kel veel suurem au teda isiklikult tunda saada... usun, et meenutavad teda hea sõna veel pikalt. Minule isiklikult oli ta esimene "päris oma koer", kelle koju tõin... ja lastele nende lapsepõlvesõber ..seda raskem tast üle saada.
Loodan, et seal teiselpool vikerkaart (kuhu kõik kutsud kunagi lähevad) on tal rahulikum ja parem, kui viimased elunädalad seda talle pakkusid. Kesteab.. äkki kohtab ka oma varalahkunud sõbratarigi..
6 kommentaari:
oi, nii kurb... puhka rahus, Villi.
Kui kahju...
Kurb...
Minu lapsepõlvekoer elas 14 aastat. Suri siis, kui mina juba ülikoolis käisin. Vana koera minemine on kurbuse kõrval ka kergendus - siis kui keha teeb koerale juba liiga.
Kurb ikka.
Kurb jah...
Kurb... kutsid elavad nii lühikest aega...
Tänan heade sõnade eest. Kurb on asja juures aga veel see.. piinad, mida talus viimased 10 p olid lõppemas st paranes. Ootamatult tekkis aga hoopis teises vallas eluohtlik seisund, mis ta meilt ära võttis :( Ju see pidi nii minema, sest meditisiinilise abi ja meie enda taha ei jäänud midagi pidama.
Postita kommentaar